Esimese korruse peasaali väljapanek tutvustab Ida-Virumaa ja Iisaku ümbruskonna ajalugu. Alulinna sisekujundus ja ohvriallikas viivad külastaja muinasaja usulis-müstilisse maailma. Piirkonna esiajaloo stendidelt leiame tööriistu ja ehteid kiviajast kuni keskajani.
P. Ligi arvates elas Alutaguse lõunaosas kuni keskajani vadja rahvastik. Siinsed elanikud matsid oma surnud kääbastesse, kust on leitud vadjalastele omaseid oimurõngaid, kolmest traadist kokkukeeratud käevõrusid jne. 1950.a. väljakaevamistel leiti ühelt 13. saj lõpu või 14 saj algul maetud vadjalanna käevõrult tükike varrastel kootud kindast, mis seni teadaolevalt on vanim varrastel kootud tekstiilifragment kogu Põhja- ja Ida-Euroopas. Muuseumis näete selle rekonstruktsiooni.
Eraldi nurgake tutvustab Peipsi põhjarannikul ja Narva jõe ääres elanud venelastest kalurite ainelist kultuuri. Nende õigeusklikkust rõhutab toa seinal olev Kristuse ikoon.
Iisakumaa eripärana esitletakse peasaalis 17. – 18. sajandil välja kujunenud omapärast rahvakildu, kelle esivanemateks olid vadjalased. Algselt olid nad õigeusklikud, kes luteri usku astudes säilitasid ka õigeusu kombestiku. Seepärast kutsuti neid pooleusulisteks ehk poluvernikuteks. 19. sajandi lõpul hakkasid poluvernikud eestistuma, kuid veel 1930. aastal kirjutas ajaleht Postimees poluvernikute kohta, et siin on justkui „ise riik” Poluvernia ja ise rahvas oma keele, oma tõekspidamiste ja oma elamisviisidega.